Näpunäiteid ning nõuandeid taimesibulate ja -mugulate istutamiseks.
Trikyrtis Hirta
Tricyrtis on kaunis mitmeaastane liilialiste sugukonda kuuluv taim, mis sarnaneb orhideele. Kasvukoht valige kus oleks poolvari või vari. Parasniiske või niiske hea drenaažiga viljakas muld. Ei talu üldse läbikuivamist, selle vältimiseks kastke vajadusel ja katke pinnas multšiga. Hea lõikelill, saab kasvatada konteineris. Sellisel juhul tuleb olla hoolas, et taim kordagi läbi ei kuivaks ja talveks saaks potiga maasse kaevatud, peenral või kasvuhoones.
Karvane kõreliilia alustab kasvu mai alguses ja õitsema hakkab augustis-septembris ja püsib kaunis esimeste sügiskülmadeni.
Ta on vähenõudlik ja pika õitsemise ajaga. Niiskemas kasvukohas on lopsakam, kuivemas veidi tagasihoidlikum.
Yucca ehk tääkliilia
Yucca on sooja- ja päikeselembeline ning ei meeldi neile liigniiske pinnas. Iga kahe aasta tagant istuta taim ümber. Talle sobib huumusrikas ja savine muld, mille hulka soovitame lisada kruusa ja jämedamat liiva. Kevade alguses võiks tääkliiliat keskpäevase päikese eest varjutada ning lumeta või vähese lumega talvel kinni katta. Suure lume puhul, aga seo taime lehestik kokku, et kaitsta südamikku liigniiskuse eest. Tääkliiliale sobivad samasugused kasvutingimused mis kaktustelegi: soe, päike ja hea drenaaž. Tema õisikuvars võib kasvada paari meetri pikkuseks aga enne paari-kolme aastat ta seda ei näita.
Tokkroos (Alcea)
Istutage risoom kasvukohale mais- juunis ja püüa mitte vigastada seda.Tokkroosi kasvatatakse peamiselt kaheaastase taimena aga tema eluiga võib olla isegi 4-5 aastat. Kahe kuni kolme meetri kõrgune taim õitseb kõige rikkalikumalt teisel aastal. Tokkroosi sorte paljundatakse juurekaela juurest võetud pistikutega ja seemnetega. Paljundamiseks tuleb külvata seeme peenrale oktoobri lõpul või kevadel. Levib hästi ka isekülvi teel.
Neile sobib soe ja päikesepaisteline kasvukoht ning väetatud kuivapoolne liivakas muld. Pikalt püsiv niiskus talvisel ajal võib taimedele halvasti mõjuda. Põuaperioodil vajab põhjalikku kastmist. Tuulisel kasvukohal kindlasti toestage. Tokkroose kimbutavad ka haigused. Kui lehed on muutunud pealtpoolt kollasetähniliseks ja lehe allpool on väikeseid oranžikaspruunikad moodustised ehk pustulid, siis on tokkroosi tabanud tokkroosi-rooste. Kui taim on nakatunud, tuleks eemaldada nakatunud lehed ja põletada. Sügisel lõigata maha kogu taime maapealne osa, koristada taimejäänused ning need samuti põletada. Kevadel eemaldada esimesed arenevad lehekesed.
Lupiin
Lupiinil on väga sügav juurestik ja neid on seetõttu raske ümber istutada. Selleks valigi juba kohe neile alaline kasvukoht. Lupiin suudab kasvada toitainevaesemal pinnasel, sest juurtega sümbioosis olevad mügarbakterid suudavad omastada õhulämmastikku. Aias valige lupiinile päiksepaistelisem koht, siis on õitsemine rikkalikum. Lupiinid on üsna invasiivsed ja hõlpsasti paljunevad isekülvist. Selleks tuleks õitsemise lõpetanud õisikud ära lõigata. Kui keegi mõtleb neid paljundada seemnest, siis tea, et seemnetest saadud taimed ei säilita emataime värve. Need varieeruvad suuresti. Kui tahate mõnda eriti ilusat värvi paljundada, siis selleks võtke puhma küljest noored võrsed koos juurekaelaga ja vana puitunud tüve tükikesega.
Istutage kasvulavasse klaasi alla, kastke hoolikalt nii kaua kui on juurdunud. Sügisel või järgmisel kevadel võib juurdunud istikud juba lõplikule kasvukohale istutada. Ei meeldi tuuline kasvukoht. Lupiinid sisaldavad mitmesuguseid mürgiseid alkaloide aga see on liigiti ja sorditi erinev. Mürkainete sisaldus sõltub ka taime vanusest – kevadel on lupiin mürgisem ja sügisel vähem.
Ämblikliilia (Ismena Festalis)
Ämblikliiliat võid kasvatada suvel peenras, samuti lillepotis, rõdul või terrassil. Ettekasvatamiseks võib istutada potti juba märtsis, kuid välja vii alles pärast öökülmade möödumist. Kasvukoht peaks olema hästi valgusküllane. Õhuniiskus peaks olema kõrge (näiteks kasvuhoone).
Pärast sibula istutamist, kui taime kasv pole aktiivselt veel alanud, ole kastmisega ettevaatlik. Kasvuperioodil see-eest aga vajab regulaarset kastmist ja väetamist iga 2-3 nädala tagant, 2-3 aasta järel istuta potis ümber. Kui lillepotid on suveks õue viidud, siis enne öökülmade saabumist tuleks taas sisse tuua. Kasvuks vajalik minimaalne temperatuur on 13° kraadi. Üle talve hoidmisel väldi sibulate külmumist, sobib jahe, kuiv ja pime ruum. Paljundatakse tütarsibulatega ja seemnetega.
Kipslill
Kipslill (Gypsophila) on taimeperekond nelgiliste sugukonnast. Kipslilled vajavad päikeselist kasvukohta, eelistavad kerget kuivemat lubja- ja toitaineterikast mulda, samas kasvavad ka tavalisel aiamullal. Istutamisaeg mais. Kipslilled on pikaealised, vähenõudlikud, talvekindlad ja kuivust taluvad taimed. Sammasjuur istutatakse kohe alalisele kasvukohale, et hiljem sügavat juurt mitte vigastada. Sügiseti, soojadel talvedel ning varakevadel tuleb jälgida, et taimede kasvukoht ei muutuks liigniiskeks – siis võib juurekael mädanema minna ning taim hävib. Noored taimed hakkavad õitsema 2. või 3. aastal. Kipslill võib põhjustada nahaärritust, pigem toimeta kinnastega!
Pulsatilla ehk Karukell
Kõik karukellad kasvavad ainult päikesepaistes ja kuivas liivmullas. Nad ei talu väetamist ega püsivalt niisket pinnast, seisev vesi võib saada hukatuslikuks. Karukellad vajavad külma talve. Pehmema kliimaga paikades on nad lühiealisteks püsikuteks. Pika peajuure tõttu ei kannata karukellad ümberistutamist ega jagamist, seepärast tuleb nad istutada alalisele kasvukohale. Istutusauk olgu piisavalt sügav, et mitte vigastada sammasjuurt. Suurepärased kiviktaimla taimed, mida saab kasutada ka püsilillepeenras ja ääristaimena. Karukellad on oma kaunite õite poolest hinnatud ilutaimed. Kogu taim on mürgine!
Papaver (moon, magun)
Idamaguna (P. orientale) nime all kasvatatakse suures osas eri päritolu sorte. Puhast idamagunat ei ole õieti enam olemas. Need sordid on erinevate liikide ristandid või hübriidid. Kasvukõrgus on 60-100 cm. Õite värvus on sordist olenevalt oranžikas-punane, valge või tume-roosakas. Taimel on pikk sammasjuur ja seetõttu raske ümber istutada. Selleks vali talle alaline kasvukoht. Õitsemise aeg on üsna lühike, aga ikkagi armastatud ja hinnatud. Magun on vähenõudlik ja külmakindel taim.
Eelistab päikeselist kasvukohta ja viljakat, sügavalt haritud mulda. Ei talu liigniiskust. Peale õitsemist lõika seemnekuprad koos õisikuvarrega maha, nii säästad taime seemnete kasvatamisest. Väeta hooaja jooksul paar korda õitsvatele taimedele mõeldud väetisega. Võib paljundada ka seemnest, aga nagu ikka- võtab see kauem aega.
Pojeng
Pojengi istutamise vahekauguseks võiks olla vähemalt 1 meeter, seega ära istuta liiga tihedalt. Õhu vähene liikumine põhjustab pojengidel seenhaiguste arengut ja levikut. Pojengidele ei sobi tugevalt happelised ega tugevalt aluselised mullad. Lubjarikkal mullal pojengid haigestuvad kergesti. Juhime tähelepanu sellele, et istutamisel tuleb kasvupungad panna ülespoole ja 3-5cm sügavusele mulda. Jälgi, et ei vigastaks noori pungasid! Kui juurikas liiga sügavale panna, siis õitseb taim kas liiga hilja või ei õitse üldse. Liiga sügavale istutamisega tehaksegi tihti viga.
Pojengid on valguslembesed taimed, taluvad ka kerget poolvarju. Varjulises kohas nad kasvatavad küll hästi lehti kuid õitsemine on tagasihoidlikum. Pikaealiste püsililledena võivad pojengid ühel kasvukohal kasvada üle 20 aasta. Taimed tuleks alalisele kasvukohale istutada, sest ümberistutuse järel võivad taimed põdema jääda ning istutusjärgsetel aastatel vähe õitseda.
Pojenge kastetakse harva kuid korralikult. Eriti oluline on pojenge kasta juulist augusti alguseni. Sel ajal tekivad pojengidel uuenemispungad, millest arenevad järgmisel aastal varred. Selle ajavahemiku mullaniiskusest oleneb järgmise aasta õitsemine.
Naapoli Alpikanni Cyclamen hederifolium
Mugulad istutatakse puhkeperioodil (august-oktoober), istutussügavus 3-5 cm ja muguljuurikate vahekaugus umbes 15 cm. Istutamisel on oluline, et mugul saaks pinnasesse õiget pidi, vastasel korral taim hukkub. Sageli, kui mugul on puhkeseisundis, on raske vahet teha alumisel ja ülemisel poolel. Mugula kumeram pool istutatakse allapoole ja nõgususega pool ülespoole. Sarnaselt eristatakse ja samamoodi istutatakse ka sinningiate, mugulbegooniate ja mugulkallede mugulaid. Äärmisel juhul, kui tõepoolest mitte kuidagi ei õnnestu õiget poolt kindlaks teha, võib viimases hädas istutada mugula viltu, serviti. Sobib ka eelidandamise variant pehme niiske turba sees, kuni mugul hakkab elumärke ilmutama, siis saab hõlpsasti õige poole kindlaks määrata ning istutada kasvu alustanud taim soovitud kohta.
Naapoli alpikann õitseb rikkalikult roosade õitega augustist oktoobrini. Talvekate on soovitav, eriti just lumeta talve korral. Kata nad oksakihiga või kuuseokstega. Üks asjalik mugul suudab välja kasvatada kuni 150 õit (ei ole eksitus – tõesti ükssada viiskümmend). Alpikannid istuta jämedateralisse liiva, kuhu on palju orgaanilisi olluseid (poolkõdunenud lehti, lagunevaid mättatükke, hakitud taimevarsi jne.) sisse segatud. Eelistuseks on neil päike, aga väike vari ei ole takistuseks. Kui nad parajasti on “ärkvel” (õitsevad ja kasvatavad lehti), siis kasta neid päris lahkel käel. Uneajaks, olgu see siis talvel või suvel, tahavad nad saada kuiva küljealust.
Alpikanne pole vaja alatasa torkida. Kui koht ja veerežiim on paigas, siis nad kasvatavad oma mugula igal aastal vägevamaks ja uhkeldavad järjest suurema arvu õitega. Mikroväetised on neile heaks väetisteks.
