Himaalaja hiidliilia (sibul)

Kui tavalised liiliad tunduvad juba tuttavad, siis Himaalaja hiidliilia pakub midagi hoopis teistsugust! See erakordne taim võib kasvada lausa 2–3 meetri kõrguseks, sirutades oma võimsa õievarre kõrgele üle ülejäänud aiataimede. Varre tipus avaneb rikkalik õisik suurte kreemvalgete trompetõitega, mille sisemust kaunistavad sügavad veinipunased varjundid. Õied levitavad imeliselt magusat lõhna, mis on eriti tuntav õhtutundidel.

Hiidliilia ilu ei piirdu sugugi õitsemisega. Juba kevadel ilmuvad suured, läikivad ja südamekujulised lehed, mis annavad taimele lopsaka, peaaegu troopilise välimuse. Eriti kaunilt mõjub ta poolvarjulises aianurgas sõnajalgade, hostade ja teiste metsaaeda sobivate püsikute seltsis.

Hiidliilia kasvatamine nõuab veidi kannatlikkust, kuid see teebki tema õitsemise nii eriliseks! Erinevalt tavalistest liiliatest ei pruugi ta kohe esimesel suvel õitseda. Kõigepealt kogub taim mitu aastat jõudu, kasvatades järjest suuremaid lehti ja tugevamat sibulat. Väiksemast sibulast kasvatades võib esimese õitsemiseni kuluda umbes 4–5 aastat, mõnikord ka kauem. Suurem ja juba küpsem sibul võib õitseda märksa varem. Seniks pakub taim silmailu oma kauni lehestikuga.

Veel üks huvitav omadus on see, et hiidliilia emasibul õitseb ainult korra. Pärast suurejoonelist õitsemist lõpeb tema elutsükkel, kuid selleks ajaks on ta tavaliselt kasvatanud enda ümber tütarsibulaid, millest sirguvad aja jooksul uued taimed. Nii võib ühest sibulast kujuneda aastatega terve väike hiidliiliate kogumik!

Kuidas hiidliiliat kasvatada?

Hiidliiliale meeldib kõige rohkem valgusküllane poolvarjuline kasvukoht, kus päike ei kõrveta lehti kogu päeva. Hästi sobib näiteks hõredate puude alune või tuulte eest kaitstud aianurk. Muld võiks olla sügav, huumusrikas ja parasniiske, kuid kindlasti hea drenaažiga. Istutuskohta võib enne istutamist rikastada komposti või hästi kõdunenud sõnnikuga.

Erinevalt paljudest teistest liiliatest istutatakse hiidliilia sibul üsna maapinna lähedale – sibula tipp võiks jääda mullapinna tasemele või olla kaetud vaid õhukese mullakihiga. Pärast istutamist tasub mullapind katta lehekomposti või muu orgaanilise multšiga, mis aitab hoida niiskust ja kaitseb juuri temperatuurikõikumiste eest.

Kasvuperioodil vajab taim ühtlast niiskust, eriti kuivematel suvedel. Kevadel võib lisada veidi komposti või anda mõõdukalt väetist. Kui hiidliilia on endale sobiva koha leidnud, võiks ta sinna rahulikult kasvama jääda, sest sagedane ümberistutamine võib õitsemist edasi lükata.

Aga kuidas on talvitumisega Eestis?

Hiidliiliat võib Eestis kasvatada avamaal, kuid meie külmade ja heitlike talvede tõttu tasub kasvukoht hoolikalt valida. Eriti oluline on vältida talvist liigniiskust, sest märjas ja külmas mullas võivad sibulad kahjustuda. Sügisel võiks istutuskoha katta korraliku kuivade lehtede või muu õhulise multšikihiga, mis aitab kaitsta sibulat tugevate külmade ja järskude temperatuurikõikumiste eest. Kõige paremini sobib talle hea drenaažiga, tuulte eest kaitstud kasvukoht. Väga karmidel või lumeta talvedel võib taim vajada täiendavat kaitset.

Hiidliilia pole taim, mis igal aastal kohe suure õitemerega rõõmustab. Tema kasvatamise võlu peitub ka ootuses – jälgida, kuidas lehed aasta-aastalt suuremaks muutuvad, kuni ühel suvel kerkib nende keskelt kõrge õievars, mille tipus avaneb kümneid lõhnavaid õisi. See on vaatepilt, mis jääb kauaks meelde!